top of page

BUILDING CO2-FOOTPRINT
ANALYSIS

It is possible to carry out an indicative analysis at a very early stage in the project to identify the carbon footprint that is strongly influenced by the choice of building materials. Based on the results, it is then possible to apply principles of low carbon construction from the earliest stage of the project.

​

In the later stages of the project, the analysis can be used to identify the building elements that have the largest impact and where optimization can be effective.

​

We also prepare CO2 impact analyzes comparing the demolition of an existing building and the construction of a new building vs. the renovation of an existing building.

Principles of low carbon construction

  1. The first analysis should be always whether constructing a new building is necessary or it is possible to renovate an existing building for this purpose. 

  2. Analyse the CO2 footprint at the earliest possible stage of the project - that will provide the best possible result at minimum cost.

  3. Maximum energy efficiency per m2 of building area optimizes CO2 footprint during the operation of the building

  4. When optimizing embodied carbon, a simple rule generally applies - the lighter the building, the lower the carbon footprint.

  5. In the case of concrete structures, the amount of material should be optimized and concrete and reinforcement with the lowest possible carbon footprint should be chosen. For example, if possible, choose cement that uses alternative constituents instead of Portland cement, choose reinforcement that is made from 100% recycled steel.

  6. Maximize the amount of recycled materials in building design.

  7. Maximize the use of materials produced from renewable resources in building design.

  8. Design a building so that materials / products can be easily disassembled, easily repaired and reused (Design for Disassembly)

  9. Choose materials / products that can be recycled and do not require a lot of energy to be recycled.

  10. Design the building in such a way that its function can be changed in the future if necessary.

MYTH 1:
Life cycle analysis of buildings and environmentally friendly construction are unreasonably time-consuming and expensive.

Üks tõrgetest, mis ehitusturul ehitiste keskkonnamõjust rääkides tekib, on küsimus hinnast. Sageli avaldatakse arvamust, et hoone olelusringi hindamine on ebamõistlikult kallis ja seega osadele arendajatele majanduslikult kättesaamatu. On ju teada, et kitsama eelarvega arendajad projekteerivad paralleelselt ehitusega. St ehitusloa dokumentatsioon on miinimum eelprojektis nõutav ja ehituse käigus tehakse jooksult enamik muudatustest vastavalt sellele, kes materjalitootjatest annab odavaima hinna ja kiireima tarne. Samas tuleb üsna pea kõigil ehitussektoris tegutsejatel oma kliimamõju hindama hakata, sest  2025. aastal jõustub Eestis kohustus arvutada hoonete süsinikujalajälge. Lisaks võib hoone kliimamõjude hindamise käigus ilmneda ka võimalusi nutikaks kokkuhoiuks. Seda enam, et ehitus on valdkond, kus rahvatarkus “üheksa korda mõõda, üks kord lõika“ endiselt ja järjest enamgi kehtib. Arvestades Euroopa Roheleppe eesmärke on mõistlik keskkonnasõbralikuma ehituse suunas liikuda ennaksammuga ja trende ette aimata, et pikaleveninud arenduse puhul end mitte avastada olukorras, kus nt 5 aastat tagasi projekteeritud hoone enam lubatud standarditele ei vasta.

​

Ajakirjandusest jääb mulje, et puitkarkassile tehtud ehitised on alati keskkonnasõbralikumad aga kallimad – miks siis üldse arvutada, kui vastus ette teada on? 
​

Praktika näitab, et ainult konstruktsioonimaterjali põhjal ei saa hoone jalajälje kohta väga suuri üldistusi teha. Tõsi, on leitud et hoone ehitamise süsinikujälge on võimalik alandada ca 20% kasutades betooni asemel puitu. See aga eeldab, et projekteeritud ongi puitu silmas pidades, mitte ei ole betoonist konstruktsiooniga hoone projektis asendatud betooni puiduga. Ühe materjali asendamine teisega (nt betooni puiduga) ei võimalda asendusmaterjali (antud juhul puidu) kõige paremaid omadusi ära kasutada, sest konstruktsioonimaterjalist sõltuvad nii hoone võimalik kuju, suurus, kandvate osade samm ja tihedus.

​

Ehitusmaterjalide süsinikujäljest rääkides ei ole mõtet vastandada puitu ja betooni. Tegelikkuses on mõlemal materjalil omad eelised ja võimalused nutikaks kokkuhoiuks ja korduskasutuseks. Seda enam, et pikas perspektiivis - kui arvesse võtta lisaks ehitusele ka kogu hoone elukaart -  annab kõige väiksema keskkonnamõju ning materjalide omaduste parima rakendamise erinevate materjalide kombineerimine (vt lisa Rinne, Ilrin ja Karjalainen, 2022) Ennekõike peab hoonet projekteerides lähtuma hoone funktsioonidest, asukohast jms. Näiteks vähendab hoone keskkonnajalajälge elukaare vältel väga oluliselt läbimõeldud küttesüsteem või hea ühistranspordiühendus, mis võimaldab ehitada hoone ilma mitmekorruselise maa-aluse parklata. Parkla ehitamine betooni asemel puitkonstruktsioonile kindlasti sama suurt keskkonnamõju vähendavat mõju ei oma. 

Lisaks mõjutavad puidu keskkonnajalajälge negatiivselt näiteks mõju elurikkusele (sh metsa pinnasele) ning suur metallist kinnituste mõju - metalli tootmise keskkonnamõjud on väga suured. Samas betooni kasuks räägib väiksem hooldusvajadus elukaare jooksul ning suurem potentsiaal korduskasutuseks. Näiteks on linnaruumis on palju amortiseerunud betoonkarkassil hooneid, mille puhul saavutaks väikseima keskkonnamõju uue hoone ehitamise asemel karkassi taaskasutades, paraku on probleem aga eelkõige selles, et vanades majades on ruumiplaneering aegunud ja täna ei osata neid veel ümber planeerida ilma maha tõmbamiseta. Selektiivne lammutus oleks seal üks võimalus. Kusjuures mõlema materjali puhul eeldab korduskasutus seda, et korduskasutus on sisse projekteeritud: disainides modulaarselt  nt mingite kinnituste ja lahtivõtmis võimalustega, mis võimaldavad sama tükki uuesti kasutada.

Mis puudutab aga hoonete hinda lähtuvalt konstruktsioonimaterjalist, siis see sõltub samuti detailidest. Näiteks Keskturu arendamisel projekteeriti paralleelselt nii puit- kui ka betoonkarkassiga hooned ning selgus, et kuigi puit oli pisut kallim, olid nii hinnavahe suure projekti eelarve kontekstis siiski marginaalne. 

Miks puitu siis nii kõvasti promotakse?

Puidu väiksem keskkonnajalajälg võrreldes betooniga seisneb selles, et puit toimib hoonesse lukustatuna nö süsinikulaona. Puidu puhul räägitakse niisiis biogeensest süsinikust, mis on atmosfäärist läbi fotosünteesi puidumassi seotud süsinikdioksiid. See, et selline positiivne efekt ilmneks, on oluline, et puit pärineks jätkusuutlikult majandatud metsast. Ehk et kui intensiivse raie tagajärjel majandusmetsa asemel puid üldse alles ei jää ning vastrajatud metsaveoteede ja kraavidega veerežiim muudetud, siis tegelik kliimaeffekt võib olla ka negatiivne. Lahti küntud ja katmata jäetud pinnas on aastateks hoopis süsinikdioksiidi emiteerija ning lisaks on hävinud ka konkreetse piirkonna metsakooslus. Teine oluline aspekt on see, et puidu käitlus ei lõppeks puidu põletamisega, sest sellisel juhul paisatakse atmosfääri sama kogus CO2 tagasi, mis selle puidu kasvamise ajal õhust seoti. 

Niisiis ei saa puitu minu hinnangul käsitleda päris kliimaneutraalse ehitusmaterjaline, kuigi tema keskkonnajalajälg tänaste arvutusmeetodite järgi on reeglina väiksem kui betoonil. Betooni süsinikujalajälg kujuneb eelkõige tsemendi ja armatuuri tootmisel tekkivatest heidetest. Tsemendi mõju osakaal on 90% ringis betooni tootmise mõjudest. Ehk et me võime rääkida täitematerjali ümbertöötlemisest jmt prahi betooni sisse segamisest, aga tegelik effekt on siiski tsemenditootmisel. KUSJUURES laboritingimustes seob õhuga kokkupuutuv betoonipuru olulisel määral süsinikku… (viide), aga võttes arvesse, et… 

Sarnaselt puidu tootmisele, omavad liiva ja killustiku karjäärid loomulikult samuti mõju ka elurikkusele. 

Aga siiski, kas sinu praktikas on olnud näiteid ka otstarbetust arvutamisest? Arvutamisest arvutamise pärast? 

Esimene harjutus võib ka põhimõtteliselt olla arvutamine arvutamise pärast, et aru saada sellest kuidas see käbi. Eks see on esimene samm ja kuskilt peab alustama. Ja eks ongi nii et esialgu 2025 aastal seatakse arvutuskohustus, millel polegi muud eesmärki kui et tuvastada mis on arenduse süsinikujalajälg. Arendajatel oleks kasulik hakata seadma arenduste projekte tellides süsinikujalajäljele aga konkreetseid eesmärke. Regulatsioonid lähevad ajas nagunii karmimaks ja sellega tekiks oluliselt kiiremini arusaam sellest, mis on hea lahendus ja mis ei ole. Arvutades tagantjärgi või ilma, et sellest midagi sõltuks, nö lihtsalt arvutamise pärast, jäädakse oma mugavustsooni. Tihti nähakse seda ka kui suvalist lisakulutust, mis toob kaasa lihtsalt kallima disainilahenduse. Tegelikkuses on aga leitud et väiksem süsinikujälg on väga tihti seotud väiksemate kuludega. Lahendused on reeglina lihtsalt nutikamad ja paremini läbi planeeritud.
Avalikkusest on teada erinevaid näiteid puitmajadest, mis on kõik kindlasti hästi planeeritud ja arhitektuuriliselt kaunid, kuid süsinikujälg ei ole ilmtingimata keskmisest madalam. Põhjus on selles, et neid hooneid ei ole alati disainitud silmas pidades süsinikujälge, vaid on lihtsalt vastu võetud otsus, et soov on saada puitmaja. Ilmselgelt on sellisel juhul hoone kallim, sest puit on kallim materjal kui nt betoon. Seega nt riigihangete tingimustes tasuks tulevikus määratleda pigem soovituslik keskkonnajalajälg, mitte konkreetne ehitusmaterjal või töövõte. Puitmaja iseenesest ei ole niisiis mingi imerohi - ei hinda ega keskkonnamõju silmas pidades. Oluline on leida konkreetsele hoonele sobilik lahendus. 

Kas hoone elutsükli analüüsimine ja ehitusele ambitsioonikate keskkonnaeesmärkide seadmine võib arendajale ka kasu tuua? 

Ehituse hinnas ei pruugi madalama keskkonnamõju kasu alati väljenduda (oleneb detailidest, nagu eelpool selgitasin), aga tihti on äripindade rentnikud huvitatud nende renditava pinna võimalikult madalast keskkonnamõjust. Ollakse ka nõus selle eest rohkem renti maksma, et oma ettevõtte keskkonnajalajälge alla tuua. Sarnaselt toimivad ka erinevad rohesertifikaadid, mille puhul planeerimine võtab alati kauem aega ning tihti on ka kulutused suuremad, samas on läbi nende investoritel kindlus, et hoone on valminud minimaalse kahjuliku mõjuga keskkonnale ja samamoodi võimaldavad need serdid paremat müügi ja rendihinda küsida. Seega on tõsi, et madalamat keskkonnamõju on võimalik paremini turundada. 

Too kaks head näidet hoonetest, mille elutsüklit eesmärgistatud analüüsiti ja sellest tulenevalt tarku valikuid vastu võeti?

Olen küll valdkonnas toimuvaga hästi kursis, kuid kahte näidet eesmärgistatult analüüsitud keskkonnamõjust mul tuua ei ole. Seni on kõik Eestist tellitud arenduste keskkonnamõjuanalüüsid olnud lihtsalt numbri tuvastamiseks. Siiski on väga edumeelne näide Tallinna Keskturu analüüs, mille puhul tuvastati nii betoonist kui ka puidust konstruktsioonide mõju ning lõpuks otsustati puitlahenduse kasuks. Kusjuures olulist erinevust süsinikujälje mõttes kahel lahendusel ei olnud, sest hoonele on (planeeringu asukohast sõltuvalt) vajadus projekteerida maa-alune parkla, mis tähendab et maapealsete osade osalisel muutmisel ei ole võimalik saadagi väga suurt efekti. Küll aga oli Astri grupi jaoks positiivne turundussõnum keskkonnasõbralikust hoonest lõppotsuse juures piisavalt oluline argument, et otsustada puitkonstruktsioonide kasuks. 

Loe lisaks

Rinne, Roni, Hüseyin Emre Ilgın, and Markku Karjalainen. 2022. "Comparative Study on Life-Cycle Assessment and Carbon Footprint of Hybrid, Concrete and Timber Apartment Buildings in Finland" International Journal of Environmental Research and Public Health 19, no. 2: 774. https://doi.org/10.3390/ijerph19020774

Ehituse teekaart: puitehitus ei ole võluvits - Ehitusuudised

bottom of page