top of page

Kuidas arvutada hoone CO2 jalajälge?


Anni Oviir: „Ehitussektori süsinikujalajälje arvutus on tulnud, et jääda. Eestil on valida, kas oodata reegleid ja trahve või hüpata rongile ja valmistuda muudatusteks.“

Autor: MERLE KARRO-KALBERG


Pole uudis, et ehitussektor on suur saastaja. 2025. aastal tehakse Eestis kohustuslikuks ehitusloa taotluses arvutada hoone CO2 jalajälg, mille alusel on edaspidi võimalik ehitada säästlikumalt. Mida see tähendab ja kuidas sinna jõuda? Vastab ehituse kliimamõju hindamise ekspert, teadusarendusprojekti LIFE IP BuildEST teadur Anni Oviir.


Mida hoone CO2 jalajälje arvutamisel arvesse võetakse?

Laialdaselt kasutatakse meetodit LCA: Life Cycle Assessment ehk olelusringi hindamine. Selle järgi jagatakse hoone eluiga kolme etappi: A, B ja C.

A on ehitus kuni hoone valmimiseni. B tähistab kasutust ja C lammutust. A-etapis arvestatakse jalajälje suuruse arvutamisse materjalide tootmine, toorme ja ehitusmaterjali transport, ka pakendid, jäätmed, kulunud energia, oluline on ka ehitusplatsil toimuv. Kui hoone on juba püsti, siis annab kõige suurema kliimamõju kasutusaegne energia, seejärel materjalid, mida kasutatakse hoone uuendamiseks, näiteks aknad, tehnosüsteemid, uksed jms. C-moodulis ehk eluea lõpus võetakse arvesse lammutamine, materjalide transport, ümbertöötlus ja lõplik kõrvaldamine.

Välja on kujunenud, et hoone elueaks loetakse 50 aastat, nii ka ülalkirjeldatud meetodis.


Mis on Eestis peagi kinnitatava meetodi eripära? Kuidas on hindamismudelit meie oludele kohandatud?

Kõige olulisemad on andmed, et need peegeldaks tõesti siinset olukorda. Koos esimese hindamise mustandiga tuli välja ka andmebaasi kavand, mida praegu TTÜs täiendatakse. Andmebaasis on kirjas meil kasutatavate materjalide keskmine mõju keskkonnale, arvestatakse tarneahelaid jms.


Millises etapis peab hoone süsiniku jalajälge arvutama?

Kõigis hoone kavandamise etappides. Mida varem hakatakse süsiniku jalajälje vähendamise peale mõtlema, seda suurem on tõenäosus, et kogu tegevusel mõte ja arvutus annab soovitud tulemuse ehk CO2 kokkuhoiu. Mida hiljem jalajälje arvutustega alustada, seda väiksem on võimalus mõistlike kuludega teha selliseid muudatusi, mis jalajälge vähendavad. Näiteks hoone kuju, korruselisus, fassaadilahendus või ruumiplaneeringu efektiivsus otsustatakse eskiisi staadiumis ja neil aspektidel on väga suur mõju ehitise süsiniku jalajäljele. Nende valikute lukku löömine ilma analüüsimata võib viia olukorrani, kus edasistes projekteerimise etappides on valikud väga piiratud.


Anni Oviir leiab, et säästliku ehitamise arendamisel peab eeskuju näitama riik ning hoone süsinikujalajälje arvutamist tuleks juba praegu nõuda riigihangetes.

Foto: Raul Mee / Äripäev / Scanpix





Mõnel seni toimunud arhitektuurivõistlusel on olnud kohustus arvutada ka CO2 jalajälg. Paljud arhitektid leiavad siiski, et siis on liiga vara ega anna ruumi kvaliteedile või projekti õnnestumisele juurde.

Mitmes Euroopa riigis kehtib kohustus CO2 jalajälge arvutada, Taanis on kehtestatud piirmäärad. Sellised reeglid on hoogustanud sektori arengut. Head arvutamise vahendid on turul olemas, neid tuleb järjest ja järjest juurde. Alati ei pea arvutama Exceli-põhise tööriistaga, kuigi näiteks paljudes Taani arhitektuuribüroodes on just need kasutusel.

Uuemad tööriistad ütlevad kohe, kas parem on kasutada puit- või betoonkonstruktsiooni, kui suur mõju on maa-alusel parklal, analüüsida saab hoone kuju, kas parim on torni või aatriumiga arhitektuurilahendus jne, kui palju võiks fassaadil olla aknaid ja uksi. Projekti hilisemates etappides aitavad rakendused otsustada ka materjalitootja üle: mõnel võib küll materjal olla väiksema jalajäljega, kuid transportimine ehitusplatsile see-eest suurem.

Selliseid kaalutlusi ei tohiks näha kui piirangut, vaid vastupidi, kui väljakutset luua minimaalse keskkonnamõjuga kvaliteetne arhitektuur.


Sa oled hinnanud ka Tallinna rajatava keskkonnamaja jalajälge. Kui see valmib, siis on tegu Eesti suurima puitehitisega, kuid arvutuste järgi on see D-klassi hoone. Polegi ju väga hea tulemus … Mida peaks tegema, kuidas ehitama, et saaks eeskujuliku CO2 A-klassi maja?

Neid klasse polegi veel olemas, arvutamise tarkvara pakub ise hüpoteetilise uusehitise klassi lähtuvalt keskmistest väärtustest üle maailma. Selliseid CO2 klasse on ka väga raske kokku leppida, sest majad on väga erineva kasutuse ja asukohaga. Kuidas arvestada hoone vanusega? Ühe mõõdupuuga ei saa läheneda 102aastastele ja kaks aastat vanadele majadele. Mõtleme kas või sellele, et jalajälje arvutuses võetakse hoone elueaks 50 aastat.

Keskkonnamaja CO2 jalajälje arvutamisel viis tulemused alla maa-alune parkla.

Minimaalse jalajälje saavutamiseks on vaja head planeerimist. Parimad näited on väga väiksed mikromajad ja eramud, kus on võimalik ehitusmaterjali korduskasutada. Suurte hoonete puhul on see keerulisem, kuid mitte võimatu, kui väike jalajälg algusest peale eesmärgiks võtta.

Eestis arvutatakse praegu jalajälje suurust paljuski arvutamise pärast, ja see on väga hea esimene samm. Kuskilt peab alustama. Järgmiseks tuleb hakata seadma eesmärke.


Kuidas jõuame selleni, et ka avalikke hooneid hakatakse ehitama korduskasutatud materjalist?

Hea järjekord parima tulemuse saamiseks on kõigepealt arvutada – see näitab kätte, mis on hea ja mis halb, ja sellest tuleb ka välja, et korduskasutatav materjal annab väiksema süsiniku jalajälje. Sealt edasi tekib nõudlus nende materjalide järele, sertifitseerimise ja kogumise järele. Siiani pole seda vajadust olnud.

Kõik, kes CO2 jalajälge arvutavad, peaksid seda tegema ühtemoodi. Muudatuseks on vaja nõudlust ja pakkujaid. Siin peab riik suunda näitama ja tirima ka erasektori kaasa. CO2 jalajälje arvutust tuleb nõuda riigihangete tasandil. On vaja toimivat strateegiat, mitte ainult loosungeid. Suurepärane näide on Norra, kus on selle teemaga kaua tegeletud ja esimesed head tulemused on nüüd ka ette näidata. Soomes veab väikese süsiniku jalajäljega ehituse sektorit eraettevõtjatest koosnev rohelise ehituse nõukogu, meil see puudub.


Igasuguste jalajälje arvutuste puhul vaadatakse maja keskkonnast lahus. Hoone võib ju olla puidust, ehitamiseks on kasutatud vanu aknaraame ja see on üle krohvitud hruštšovka tellistest saadud krohviga, aga kui selle maja rajamiseks on maha võetud elurikast metsa või kasutatud väärtuslikku põllumaad, majja saamiseks tuleb iga päev kümneid kilomeetreid autoga pendeldada, siis me ei saa ju rääkida väikesest jalajäljest.

Nii laia pildiga peaks tegelema planeeringutes, valikud tuleks teha juba strateegilisematel tasanditel. Praegune hoone jalajälje mõõtmise meetod pole nii suure mõõtkava jaoks mõeldud. Norras on LCA mudelit laiendatud, et saaks hoone kasutusaegse jalajälje arvutusse võtta ka transport. Soomest on palju näiteid, kus CO2 jalajälje perspektiivist vaadatakse üle kõik planeeringud.


Millal hakatakse arvutama maja ümbritseva maastiku CO2 jalajälge? Mõistagi on puude istutamine roheline tegevus, kuid keegi ei küsi, kust need puud tulevad, kuidas need on kasvatatud, kas suured murupinnad ikka toetavad elukeskkonda jne.

Osalesin hiljuti töötoas, kus töötati selle kalla, et sünkroniseerida Põhjamaade CO2 jalajälje arvutamise meetodid. Arutati ka, kuidas peaks hindama valmis saanud hoone tegelikku jalajälge. Väga detailidesse mindi krundi haljastuse osas. Küsiti, kas arvestada tuleks seda haljastust, mis enne krundil oli, kuidas käsitleda puid, mis tuleb maha võtta. Sisse arvestatakse kogu biomass, ka juured.


Aasta 2025 pole kaugel. Kuivõrd on Eesti ehitussektor CO2 jalajälje arvutamiseks valmis?

Eks iga algus on raske. Arvutus pole midagi keerulist, alustada võib mõne näidishoone läbi arvutamisest. Kui hoonest on mudel või materjalide nimekiri olemas, siis jalajälje arvutamiseks on vaja materjalide mahud siduda keskkonnaandmetega. Edasise arvutuskäigu teeb enamasti tarkvara. Vaja on, et riigihangeteks nõutaks arvutusi, et neid analüüsitaks ja avalikustataks.


Artikkel on avaldatud ajakirjas Sirp aadressil Kuidas arvutada hoone CO2 jalajälge? — Sirp

6 views

Comments


bottom of page